Regionaalministrina oli üks mu esimesi ettevõtmisi Narva kindluse päästmine peaaegu kindlast hävingust. Mäletan praegugi veel selgesti, kui kehvas olukorras oli see terves Põhja-Euroopas unikaalne ajaloomälestis 2008. aastal, mil ma regionaalministrina tööle asusin. Narva jõe kaldal asuva Justitia bastioni välismüür varises just siis osaliselt kokku, nii et kivid langesid otse tänavale. Avariiohtlikus olukorras oli ka bastion Honor, mille Põhjasõja-aegset püssirohukeldrit ähvardas täielik hävimine.
Korvamatu kahju ärahoidmiseks tuli viivitamatult alustada kindlustustöid, aga raha selleks polnud ei Narva linnal ega vabariigi valitsusel, sest alanud oli ränk majanduskriis. Olukord oli kriitiline, aga pärast pingelisi läbirääkimisi õnnestus meil Euroopa Komisjoni heakskiidul Narva kindluse taastamiseks raha saada Eesti-Läti-Vene piiriülese koostöö programmist. Selleks tuli tihedat koostööd teha ka Venemaa tollase regionaalarengu ministri Viktor Basarginiga, kes minu kutsel ka Eestis visiidil käis. Lisaks sain eraldada regionaalministri eelarvest raha Narva Joaoru pargi ja Narva kaldapealse promenaadi korrastamiseks. Kokku läks Narva-Ivangorodi kindluste ansambli restaureerimine maksma üle 6 miljoni euro.
Enam-vähem samal ajal, kui käis Narva kindluse päästmine, toetasime ka Kohtla-Järve südames oleva Keskallee ja pargiala kordategemist. Euroopa regionaalarengu fondist otsustasime selleks kasutada ligi 4 miljonit eurot. Selle raha eest korrastati kogu Kohtla-Järve kesklinna piirkond: Keskallee, Rahvapark, Virula väljak ja Lutsu park. Uue katte said kesklinna tänavad, värskendati haljastust, paigaldati välisvalgustus, ehitati purskkaevud ning rajati kergliiklusteed jalutajatele ja jalgratturitele.
Narva kindluse ja Kohtla-Järve linnasüdame renoveerimise kõrval oli muidugi ka palju muid ettevõtmisi, sest Ida-Virumaa toetamine oli regionaalministrina üks mu tähtsamaid prioriteete. Üks sõna otseses mõttes kõige silmatorkavamaid rajatisi, millele ma sain regionaalministrina õla alla panna, oli Kiviõli seikluskeskus, mis rajati põlevkivitööstuse jääkidest kasvanud kunstlikule poolkoksimäele. Aga uusi töökohti luua ja Ida-Virumaad tervikuna arendada on aidanud ka Narva logistikakeskus, Jõhvi uus logistika- ja äripark, Kohtla-Järve põlevkivi kompetentsikeskus ja paljud muud ehitised, mille rajamist on mul olnud rõõm regionaalministrina toetada. Üks algatus regionaalministri ajast, mida veel eraldi tahaksin ära märkida, oli toetusprogramm Ida-Viru linnade kodanikuühendustele. Selle eesmärgiks oli ergutada Ida-Virumaal sõltumatute kodanikuühenduste tegevust, et toetada demokraatiat ja kodanikualgatust.
Mõni ettevõtmine ei ole kahjuks ka korda läinud. Kõige rohkem on mul kahju sellest, et poliitiliste konkurentide vastuseisu tõttu ei läinud aastatepikkustest jõupingutustest hoolimata korda kolida Sisekaitseakadeemia Tallinnast Narvasse. Alustasin tööd selle nimel juba käesoleva kümnendi algul regionaalministrina ja jätkasin hiljem riigikogu liikmena. Kahjuks ei jätkunud Isamaal selle otsuse vastuvõtmiseks lihtsalt hääli ja Tallinna keskselt mõtlevad poliitikud nurjasid väärt algatuse, millest oleks tervele Ida-Virumaale palju kasu olnud. Tuhande Sisekaitseakadeemia kadeti lisandumine linnapilti oleks olnud tuntav samm riigi kohaoleku suurendamiseks ja nende puudumisest sealt on mul praegugi tuline kahju.
Keskkonnaministrina on mul kõige suurem heameel selle üle, et riigikogu kiitis möödunud aastal heaks keskkonnaministeeriumi algatuse luua Alutaguse rahvuspark. See sündis tihedas koostöös kohalike looduskaitsjate ja keskkonnaaktivistidega. Alutaguse on Eesti kuues rahvuspark ja sellega sai kaetud piirkond, mille mitmekesisus on senisest kõvasti rohkem tutvustamist ja avastamist väärt. Kindlasti edendab see ka Ida-Virumaa ettevõtlust, sest rahvuspark pakub huvi nii sise- kui ka välisturistidele. Enda ja oma pere reisieelistuste järgi tean, et rahvuspark on alati üks selliseid paiku, mida teistes riikides külastada püüame.
Tulevikus peaks Ida-Virumaa elanikele tulu tõusma ka eelmisel sügisel tehtud keskkonnatasude seaduse muudatustest. Tänu sellele saavad Ida-Virumaa omavalitsused edaspidi endale rohkem keskkonnatasudest laekuvat raha. See ergutab omavalitsusi arendama ja toetama oma territooriumil tööstust ja aitab korvata võimalike keskkonnakahjusid. Seadusemuudatustega suurendati keskkonnatasudest kohalikele omavalitsustele laekuva tasu osa, mis puudutab kaevandamisõiguse, põlevkivi termilise töötlemise ning põlevkivi lend- ja koldetuha kõrvaldamise tasu.
Neid Ida-Virumaad toetavaid otsuseid, mille üle heameelt tunda, on kindlasti veel palju, aga selge on ka see, et rahast ja rahvusparkidest üksi ei piisa Ida-Virumaa probleemide lahendamiseks. Okupatsiooni tagajärjed on siin nii rängad, et enam kui veerand sajandi jooksul, mis iseseisvuse taastamisest möödas, pole need oluliselt leevenenud. Võimalik muidugi, et kohalikud võimukandjad pole tahtnudki neid leevendada ja riigi käed on jäänud nende korrale kutsumiseks kahetsusväärselt lühikeseks.
Okupatsiooni tagajärgede likvideerimiseks vajab Ida-Virumaa mitte ainult raha, vaid ennekõike selgeid eestimeelseid otsuseid. Siin tuleb maksma panna eesti meel ja eesti keel täpselt samal moel nagu see maksab Tartus, Võrus, Pärnus ja Haapsalus. Tuleb ausalt tunnistada, et integratsioon sellisel moel, nagu seda seni on üritatud Ida-Virumaal korraldada, on ilmselgelt ebaõnnestud. Me peame kindla käega lõpetama kõik katsed anda venelastele Ida-Virumaal keelelisi või muid eriõiguse lihtsalt sellepärast, et neid on Ida-Virumaal rohkem kui mujal Eestis. Erakonna Eesti200 esimehe Kristina Kallase idee kakskeelse õppega eesti-vene segakoolidest tähendab Ida-Virumaa tegelikkuses mitte eestluse ja eesti keele positsioonide tugevdamist, vaid vastupidi – venestamist, sest eestlastel poleks siis enam oma kooligi mitte.
Samamoodi tuleb vastu seista kõikidele katsetele muuta kodakondsuspoliitika aluseid ja põhimõtteid, mis Isamaa eestvedamisel veerand sajandit tagasi paika pandi ja mida me oleme siiamaani suutnud kõigi raskuste kiuste hoida. Sotsiaaldemokraadist siseminister Katri Raigi arulagedad ettepanekud kodakondsuse kinkimisest halli passi omanikele nõrgendavad Ida-Virumaal eestlust ja on seetõttu lausa kuritegelikud. Inimesed, kes on Eestis elanud alates taasiseseisvumisest ja pole vaevunud siiani eesti keelt ära õppima ja kodakondsust taotlema, saavad säärastest kingitustest ainult tuge oma veendumusele, et neil polegi vaja „pärismaalaste“ keelt osata ja seadusi täita.
Kui peaks saama teoks senine haridusministeeriumi plaan sulgeda Kohtla-Järvel Järve gümnaasium ja jätta alles vaid riigigümnaasium, kus täielikult eesti keeles õppijad oleksid ilmselges vähemuses, oleks see just sedalaadi venestamine, millest Yana Toom ja Kristina Kallas unistavad. Niisuguses koolis võetaks noortelt eestikeelne koolikeskkond Sisuliselt hävitaks haridusministeerium sellega mitte ainult ühe korraliku eestikeelse kooli seal, kus neid niigi vähe, vaid ka ühe eestluse tugisamba Kohtla-Järvel. See võib tähendada mitte ainult laste saatmist kodust kaugel asuvasse kooli, vaid ka paljude eesti perede ärakolimist Kohtla-Järvelt. Kus pole eestikeelset ning eestimeelset kooli, seal pole ka eestikeelset tulevikku.
- aasta ei ole ainult riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimiste aasta. Haridusministeerium on 2019. aasta kuulutanud ka eesti keele aastaks. Üks keeleaasta tegu Ida-Virumaal peab olema see, et haridusministeerium loob Kohtla-Järvele tugeva reaal- ja tehnikakallakuga 100 protsendiliselt eestikeelsete õppekavadega riigigümnaasiumi.
Siim Kiisleri ajaveeb 