13. veebruaril 2013 Linnade ja Valdade päevade avamisel peetud kõne
Lugupeetud president
Head omavalitsuste inimesed
Mul hea meel juba kuuendat korda siin linnade ja valdade päevadel teie ees seista.
Kui vaadata kasvõi nende kuue aasta peale, mis mina sellel üritusel osalenud olen, siis need on olnud kuus väga erinevat aastat. Me oleme üheskoos läbi käinud peaaegu terve majandustsükli. Oleme näinud langust ja nüüd juba päris mitu aastat ka vaikset tõusu. Vaikset meie mõistes, kuigi Euroopa mõistes on tegemist väga korraliku kasvuga. Ka omavalitsuste tulud on kasvanud ja võrreldes teiste Euroopa riikidega on see kasv olnud suurem.
Öeldakse, et ühe kriisiaastaga õpib rohkem kui 10 kasvuaastaga. Täna oleme me juba kõik loodetavasti ühe väga tõsise kriisi võrra targemad. Aga mida me sealt õppisime?
Ma usun, et eelkõige oleme me muutunud kainemaks ja täiskasvanumaks. Jalad on üsna kindlalt maas. Aga äkki on jalad juba natuke liiga kõvasti maas, juba natuke isegi maa sees? Mulle tundub, et me ei oska või ei julge enam unistada. Ja kipume rahulduma olemasolevaga. Ütlen ausalt, et see ei meeldi mulle, kui öeldakse, et ärme mitte midagi muuda, me saame täna niisama ka hakkama.
Lisaks ühe majandustsükli läbikäimisele jõuab tänavu lõpule ka valitsemisperiood. Kelle jaoks oli see nelja-aastane, kelle jaoks lühem, kelle jaoks üks mitmetest perioodidest. Aga igaljuhul on sügisel taasiseseisvunud Eesti seitsmendad kohalikud valimised.
Eelkõige on valimised plaanide ja kokkuvõtete tegemise aeg. Kas antud lubadused on täidetud? Ja kas kandidaatitel on olemas vettpidav plaan?
Plaan, mis näitaks, kuidas kohalikku elu edendada nii, et meie peredesse sünniks rohkem lapsi. Plaan, mis näitaks, kuidas meie perede jõukus kasvaks. Plaan, kust tuleks välja, kuidas teha oma linn, alev ja küla selle elanike jaoks parimaks paigaks maailmas. Kui on, siis usun, et ka rahvas märkab seda.
Mul on hea meel, et paljud teist peavad enne valimisi ühinemisplaane ja mõned ühinemised ka toimuvad. Minu kindel seisukoht on selge – ühinemisest on kasu. Ja see seisukoht ei põhine ainult usul ja isiklikul veendumisel. Seda seisukohta toetab väga suur hulk erinevaid uuringuid, analüüsi, teadlasi ja eksperte.
Mulle on viimasel ajal hakanud tunduma, et suisa popp on rääkida ühinemisest. See on muutunud juba omamoodi edumeelsuse demonstratsiooniks. Minu 4 aastat tagasi välja käidud mõtteid kopeerivad täna usinalt isegi need, kes toona mind nende eest hea meelega tuleriidale oleks saatnud.
See ei ole tekkinud tühja koha pealt. Ma tean, et meie valla- ja linnajuhid on inimesed, kellel on väga hea tunnetus selles osas, mida rahvas ootab, mida rahvas tahab. Nii et ju tunnetatakse ka seda, et ühiskonnas ja avalikus arvamuses tervikuna on toimunud üsna oluline nihe, mis puudutab meie omavalitsuskorraldust.
Samas näitab kohati juba palaganiks muutuv ühinemisettepanekute ilutulestik seda, et päris nii see enam edasi minna ei saa. On vaja ühtseid reegleid ja ma ilmselt ei üllata teid – ka riiklikku sundi, keskset initsiatiivi.
Saan teile kinnitada ka seda, et ükskord need riiklikud otsused tulevad niikuinii. Neid on vaja, et meie riik ja omavalitsused saaksid paremate ja tugevamatena edasi liikuda. Paraku aga ei anna kaotsiläinud aastaid meile tagasi ükski otsus, mis sünnib täna või homme.
Selle aasta kõige suurem ja tähtsam töö ministeeriumis on järgmise 7 aasta eurorahade kavandamine. Need valikud, mis me ise sellel aastal teeme, mõjutavad Eesti regionaalpoliitikat rohkem kui miski muu.
Püüdkem hetkeks ette kujutada, milline oleks meie elu ilma selle ligi kuue miljardi krooni regionaalrahata, mis me 2007. aastast alates oleme oma linnade ja valdade tulevikku investeerinud. Ja küsimus pole ju üksnes nn regionaalpoliitika rahades, mis on vaid kümnendik kogu euroraha katlast. Tähtis on, et ka ülejäänud üheksa kümnendikku investeeritaks nii, et elu läheks paremaks kõikjal eestis.
Need järgmised seitse aastat saavad olema võitlus eelkõige meie maakonnalinnade tuleviku nimel, sest on selge, et ilma tugevate regionaalsete tõmbekeskusteta ei ole tulevikus aktiivset elu väljaspool suuri keskusi. Keegi ei taha elada hääbuva keskuse lähedal.
Ja võib ju vaielda, kas selliseid tõmbekeskuseid peaks maakonnas olema 2, 3 või 4, aga reaalsus on see, et meil on maakondi, kus see ainuski keskus hakkab nõrgaks jääma.
See tähendab paratamatult ka valikute tegemist asfaldi ja betooni vahel, kui piltlikult väljenduda. Regionaalpoliitiline prioriteet on siin asfalt – ehk eelkõige head teed ja ühendused kohalike keskustega ja nende vahel.
Ja seejärel just need head avalikud teenused, mida kohapeal kõige enam vaja on – lasteaedadest kompetentsikeskusteni. Ja see kõik ikka selle nimel, et inimestel oleks võimalik teha tasuvat tööd oma kodukandis.
Uue euroraha puhul on oluline ka see, kuidas ehitada üles selline süsteem, kus rahastamisel saavad kohalikud vajadused saavad kõige paremini arvesse võetud. Et asju vaadataks ja plaane tehtaks regionaalpoliitilist tervikut silmas pidades. Mis tähendab ka seda, et kõik otsused ei saa koonduda Tallinnasse, ei saa koonduda ministeeriumidesse, vaid peab jääma ka kohapealse otsustamise tasand.
Meie ministeerium on siin tuge teinud üleriigilise planeeringuga ja uuendamisele lähevad ka maakonnaplaneeringud. Samuti peaks varsti kaante vahele saama meie uus regionaalarengu strateegia. Püüame neid kavasid nii teha, et neist meie elu edendamisel kõige enam abi oleks.
Mul on hea meel, et teie esindusorganisatsioonid on siin aktiivsed ja hoolikad partnerid ja tahan neid siin teie ees tänada. Kokkuvõttes oleme me ju üks Eesti, kokkuvõttes on meil ühed ja samad huvid. Nii avalikus kui ka erasektoris. Ja vastuseks presidendi küsimusele – jah, ma olen kohtunud Swedbanki juhtidega ja arutanud ka nende kahe pangakontori küsimust.
Aga nii nagu ujulat ja staadioni saab pidada ainult seal, kus on selle kasutajaid, ei saa ka pangakontorit pidada, kui seal inimesi ei käi. Palun mõelge hetkeks, kas võrreldes näiteks viie aasta taguse ajaga käite teie pangakontoris täna rohkem või vähem?
Austatud linnade ja valdade päevade külalised,
Tänan teid selle töö eest, mida te iga päev meile kõigile parema Eesti ehitamise nimel teete. Soovin teile aktiivseid arutelusid ja lõbusat seltsielu siin Viru hotellis valdade ja linnade päevadel. Numbri järgi on need juba üheksandad, mis tähendab, et järgmine number on juubelihõnguline – kümnes.
Jõudu korraldajatele. Tänan.
Siim Kiisleri ajaveeb 