Kolmapäeval tutvustasime avalikkusele uuringut, 
kust saime teada, kuidas on inimesed rahul kohalike avalike teenustega ja kuidas on see rahulolu ka paranenud. Vaatasime just maapiirkondi ehk neid, kuhu oleme viimastel aastatel suunanud ka kõvasti erinevaid regionaaltoetusi. Tulemustes väga suuri üllatusi ei olnud – see, kuhu on toetusi suunatud, on läinud paremaks ning peamiseks murekohaks on teede olukord ja ühistransport. Uuringu tulemused on SIIN ja uuringu esitlusel peetud kõne siin:
Selle uuringuga vaatasime, milliseid teenuseid inimesed oluliseks peavad ja kuidas nad nendega rahul on. Nii avalikke kui ka erasektori teenuseid, mida inimesed igapäevaselt kasutavad ja mida me viimasel ajal peamiselt eurorahast toetanud oleme.
Uuringul oli kaks eesmärki. Esiteks saada teada, kuidas toetused on teenuste kvaliteedile ja kättesaadavusele mõjunud. Teiselt poolt aga kaardistada probleeme, mida peame adresseerima nii oma eelarverahaga kui järgmise perioodi eurorahaga, mille planeerimine juba hoogsalt käib.
Kuigi pidevalt tahetakse väita, ja on popp väita, et elu maal sureb välja, teenused kaovad ja muutuvad kehvemaks, siis uuringu tulemused seda ei kinnita, pigem vastupidi. Saime kinnitust, et oleme raha pannud pigem õigesse kohta ja sellest on ka kasu tõusnud.
Ühe teise levinud müüdi kummutaks ma veel. Inimestele, vähem ja rohkem asjaga kursis olevatele, meeldib õhku visata väiteid ja näiteid selliste toetuste ebamõistlikkusest. Räägitakse kuskile metsa ehitatud ujulatest, kus keegi ei käi ja korda tehtud koolimajadest, kus lapsi ei ole.
Sellel on tegelikkusega vähe seost. Kui võtame kasvõi need koolimajad, millesse tegelikult viimase 15 aasta jooksul on riik väga palju investeerinud, siis seda tuleb vaadata selle aja kontekstis. 10-15 aastat tagasi olid paljude neist lihtsalt nii kehvas seisukorras, et riigil polnud muud valikut, kui need korda teha.
Jah, täna on ilmselt mõnest keskkoolist saanud põhikool, põhikoolist algkool, võib-olla on samasse majja kolinud ka külakeskus, raamatukogu või vallavalitsus. Aga need hooned on kasutuses, need hooned on kogukonna jaoks olulised. Ühtegi sellist tühjalt seisvat tohutut investeeringut mina ei tea. Ja ma olen ilmselt rohkem mööda Eestit ringi käinud, kui suur osa ülejäänud eestlasi.
Nii et jutt sellest, et Eestis puudub regionaalpoliitika, on asjatundmatu jutt, millel pole reaalsusega ülemäära palju seost. Ühelt poolt need erinevad toetused, mille mõju tänane uuring tutvustab ja teiselt poolt pidev maksuraha ümberjagamine, kus Harjumaalt korjatakse ja ülejäänud Eesti poole teele pannakse.
Lisaks tasandusfond, mis tagab nõrgematele omavalitsustele võime oma elanikele üldse mingeid teenuseid osutada. Ma arvan, et keegi siin olijatest isegi ei kujuta ette, milline oleks Eesti maapiirkondade olukord, kui nad peaks toime tulema vaid oma elanikelt kogutava maksurahaga. Igatahes oleks see pilt väga erinev sellest, mida näeme värskest uuringust.
Seda ei saa kuidagi nimetada efektiivsuspoliitikaks või ratsionaalsuspoliitikaks, see ongi regionaalpoliitika, need on regionaalpoliitilised otsused.
Nüüd sellest, mis ees ootab. Võtmeküsimus järgmiseks perioodiks on töökohad, mille eelduseks on tugevad tõmbekeskused ja head ühendused – teed, ühistransport. Seda näeme juba täna, kuidas tugevad keskused mõjutavad lisaks seal elavate inimeste elule tegelikult palju suurema piirkonna elukvaliteeti.
Vahemaad keskuste ja tagamaade vahel vähenevad ja keskused ja seal pakutav muutub inimestele kättesaadavamaks. Loomulikult on probleemid erinevad ja meil on vaja keskustele ja tagamaadele diferentseeritult läheneda ja seda me ka kavandame. Aga peamine väljakutse on piirkondlike tugevate tõmbekeskuste, maakonnakeskuste tugevdamine.
Regionaalministri regionaalpoliitiline raha oli vanas rahas ligi 6 miljardit krooni ehk ligi 400 meur . Lisaks teevad regionaalpoliitikat ka teised ministeeriumid, kes ehitavad teid ja toetavad õpetajate palkamist jne.
Täna käivad tõsised arutelude valitsuses ja ministeeriumide vahel, kuidas ja mis alustel jagada uue perioodi euroraha. Ma olen väga kindlalt seda meelt, et peab jääma ka regionaalne otsustusmehhanism, kus piirkonna (ja ilmselt suurema, kui tänased maakonnad ühekaupa) huve vaadatakse tervikuna, vaadatakse, mida tervele sellele piirkonnale vaja on.
Alternatiivne võimalus on koondada kõik otsused valdkonnaministeeriumidesse, kuid sellisest lahendusest võidaks paratamatult need, kelle olukord tänagi on parem võrreldes enamikuga. Seda lahendust mina ei toeta.
Siim Kiisleri ajaveeb 