Usaldada või kontrollida?

Eelmisel neljapäeval oli mul vabakonna arengu eest vastutajana võimalus sisse juhatada Alari Rammo ja Agu Laiuse avalik debatt, mille sisuks oli kodanikeühenduste rahastamine. Pealkiri intrigeeriv – usaldada või kontrollida.

Üsna arvestatav osa Eesti vabakonnast (ja tegelikult ka ettevõtlusest ja avalikust sektorist) elab ja toimetab täna projektipõhiselt. Kirutakse bürokraatiat, kuid kuna raha on vaja ja raha on ka erinevates taotlusvoorudes „ripakil“, siis tehakse see kadalipp läbi, saadakse raha kätte ja aetakse oma asja. Kuni tuleb uus taotlusvoor, uus paberimajandus, uus aruandlus jne.

Osaliselt on see paratamatu, aga näiteks organisatsioonide tegevustoetuste puhul peaks olema oluliselt rohkem usaldust riigi ja vabakonna vahel. Kontroll peab olema muidugi piisav, et vältida raha väärkasutamist, et keegi ei hakkaks avalikku raha varastama või selle eest lihtsalt head elu nautima.

Aga nõutav info peab olema asjakohane, mitte lihtsalt kastidesse linnukeste märkimine. Riigi huvi peaks siin olema eelkõige seatud eesmärkide täitmine ja sel juhul ei peaks ka aruandlus olema nii detailikeskne. Igal pool ei ole vaja lihtsalt igaks juhuks küsida kolme aasta äriplaani koopiaid ja projektijuhi kõrgharidust tõendavat diplomit, kui eesmärgid saavad täidetud.

Ka debatist oli näha, et kodanikuühiskonna liikmetel on tänu kasvavale bürokraatiale päris korralik frustratsioon. Sellist asja peaks püüdma ikka vältida. Mulle meeldib lihtne riik, kus ametnikud mõtlevad ja mõistavad päris elu, mitte ei tegele sellega, et ajavad aruandluses juuksekarva lõhki ja nõuavad iga pastaka ostu kohta kuludokumenti.

Sildid: EKAK, vabakond